Sunday, April 5, 2009

Mäng viiki

Algul mõtlesin omaette luikedest, unistasin veel pikka aega. Äkki hakkas paistma kauaoodatud saar. Niisiis saarele jõudes nägin asustust. Kohtusin mitmete eitedega, keda kombekalt tervitasin.Jõudis kätte öö. Järgmisel päeval hakkas lumi tuiskama meeletult, hommikul läksin Vesikaare Panga peale. Seisin seal kaua, kuni mind ründas terve eskadron ulaane. Ka kolmas päev algas seal saarel. Koduigatsus hakkas vaikselt peale tulema. Öösel sadas jälle kohutavat lund, isegi laht, kus alles loksusin oma paadiga, oli jääs. Katsusin minna maailmalõppu. Äkitselt meri tahtis mind nagu raudu panna. See näis liiga ohtlikuna. Neljas päev jõudis lõpuks kätte. Oli kohutavalt igav, muud teha ei olnud, kui oodata juba homset. Täitsin aega jalutades nõmmel ning vaadates kadakaid. Viiendal päeval üritasin juba põgeneda, suurest tüdimusest. Astusin jääle, see tundus nõrk ja kuri. Külamees saatis mind, siinkandis aga hüüti teda mereröövliks. Algul läks rännak üsna edukalt karge ilma kohta. Peagi hakkas paistma Kuusknõmme neem ja siksakiline mets. Äkitsi raksasime koos minu saatjaga Näkisilmaga. Polnud muud, kui tagasi minna. Röövel soovitas suitsu teha ning pidada plaani. Kuuenda päeva hommikul kartsin, et ärkan teises ilmas, kuid saar ei tahtnud minust lahkuda. Üheksandal päeval laskis lõpuks ometi saar mul minna. Küll roomasin ja käisin käpuli, aga sellest polnud tolku. Korraga ma tõusnuks nagu enda kohale ning nägin kaugele oma teed. Keskkonnaga ma jälle kokku kõlasin. Suur tänu madalale taevale, et minu ränd ei olnud luigelend.